Bruno Chatelin – mees filmifestivalide kõrgeimast taevast

Tänavuse MAFF-i žürii töös kategoorias „Inimene ja loodus“ lööb väliskülalisena kaasa prantslane Bruno Chatelin – aukartust äratava haardega ning filmifestivalidel ilma teinud filmilevitaja. Just tänu temale jõudis MAFF-ile mullu festivali Grand Prix' võitnud Rob Stewarti luigelaul „Haide häving“ ning selle 2016. aastal linastunud eellugu „Revolutsioon“, mis pälvis siin esimese preemia.
„Olen kogu aeg filme armastanud, aga sellest enam olen armastanud nende turundamist,“ viitab Chatelin. Selline kirg on viinud ta otse filmitööstuse tippu. Tema karjäär sai hoo sisse maailma suurimates rahvusvahelistes reklaami- ja suhtekorraldusagentuurides Publicis, DMM Masius ja JWT. 1985. aastal palkas USA filmitööstuse üks tollaseid lipulaevasid, Columbia TriStar Pictures (2013. aastast Sony Pictures), ta endale turundusjuhiks. „Mu esimene tööülesanne oli seal õhtusöök Kim Basingeriga,“ meenutab Chatelin. Sealt edasi on töö teda kokku viinud paljude teistegi filmimaailma vägevatega, olgu siin mainitud näiteks Francis Coppola, Steven Spielberg, Woody Allen, Sean Penn, Tom Hanks, Al Pacino, Silvester Stallone ja Arnold Schwarzenegger.

1995. aastal asus ta juhtima 20th Century Foxi ja Euroopa ühe suurima kinooperaatori UGC koostöö viljana sündinud UGC Foxi turundustegevust ning muutis selle kiiresti üheks Prantsusmaa suurimaks filmitootjaks ja -levitajaks.

Ameti tõttu on Chatelin olnud tihedalt seotud kõikvõimalike maailma filmifestivalidega, eriti koduse Prantsusmaa mainekaima Cannes'i filmifestivaliga. Selle raames on ta aidanud käima lükata näiteks animatsioonipäeva. Ta on ka Euroopa filmiakadeemia liige ja kuulunud seejuures organisatsiooni juhatusse.

Mis määrab tema meelest ühe keskkonnafilmi edukuse? „Kõige tähtsam on filmi teema – kas see puudutab kuidagi laiemat vaatajaskonda või siis kõnetab vaid teatud valdkonna kitsast aktivistide ringi. Loomulikult on tähtis ka see, kui palju mõnda filmi näidatakse ja vaadatakse – mida rohkem silmapaare seda näeb, seda enam hakkab film ise enda eest rääkima ja oma elu elama,“ osutab Chatelin.

Ta tunnistab, et kuigi Prantsusmaa hiilgab filminduses näiteks Cannes'i filmifestivali korraldamisega, siis loodusfilmide alal pole kahjuks midagi märkimisväärset ette näidata. „Üks tugev algatus oli Pariisis (Pariisi rahvusvaheline keskkonnafilmide festival – U. K.), aga poliitilistel põhjustel leidis see lõpu,“ märgib Chatelin. Kodumaa viimase aja tuntuimate loodusfilmidena tõstab ta esile Luc Jacquet' 2005. aastal parima dokumentaalfilmi Oscari võitnud „Pingviinide marssi“ ning Jaques Perrini 2009. aastal valminud „Ookeanid“. Mõlemad filmid jooksid ka Eesti kinodes.

Chatelin märgib, et töö tõttu on ta mitu korda külastanud Pimedate Ööde Filmifestivali, kus eestlaste loomingulisus on teda ikka ja jälle hämmastanud. „MAFF-iga on mul siiani olnud suurepärased kogemused. Olen väga uhke, et festivalil on tunnustatud mõlemat Rob Stewarti filmi,“ viitab ta ja kiidab seejuures veel eraldi festivali sujuvat infovahetustööd.

Ulvar Käärt
 

Tutvu žüriiga
Bruno Chatelin

Bruno Chatelin

Toetajad

Lihula Gümnaasium · Lihula Raamatukogu · Lääneranna Noortekeskus